Žürii

Oma suhteliselt lühikese produtsendikarjääri kestel on ta teinud koostööd Peter Greenaway, Agnieszka Hollandi, Julien Temple’i, Pawel Pawlikowski, Andrzej Jakimowski, Juraj Jakubisko, Fridrik Thor Fridrikssoni, Michel Franco ja Stephen Daldryga ning paljude teiste Euroopa, Lõuna-Ameerika, Aafrika ja India režissööridega.

Filmitegijana on Downey viimastel aastatel töötanud koos selliste legendaarsete kirjanikega nagu James Ellroy, Günter Grass, Thomas Keneally („Schindleri nimekiri“) ja Colm Toibin. Ta on töötanud ka koos „Ida“ stsenaristi Rebecca Lenckiewicziga, meediakontserni VICE Group asutaja ja tegevjuhi Shane Smithiga ning väga erinevate režissööridega, nagu Volker Schlöndorff, Mohsen Makhmalbaf ja Julien Temple.

Paljud Downey toodetud filmid on kujunenud kassahittideks, samuti on need saanud üle 250 auhinna suurematelt filmifestivalidelt, nende seas Cannes’i, Berliini, Toronto, Sundance’i, San Sebastiáni ja Tokyo festival ning paljud teised.

Downey on juba ligi 20 aastat European Film Academy juhatuse liige. Pärast kuut aastat aseesimehe ametis sai temast 2020. aastal esimees, kes töötab kõrvuti akadeemia endise presidendi Wim Wendersi ja praeguse presidendi Agnieszka Hollandiga. 2006. aastal valiti ta Briti Filmi- ja Telekunsti Akadeemia (BAFTA) nõukogusse ning 2008. aastal BAFTA filmikomiteesse. Mike Downey on ka arengumaades sünnitusega seotud suremuse vähendamise eest võitleva rahvusvahelise Valge Lindi ühenduse (White Ribbon Alliance) esindaja. Ta on osalenud rohkem kui 20 rahvusvahelise filmifestivali žüriis üle kogu maailma, sealhulgas Sarajevo filmifestival, Rio de Janeiro, Cottbusi ja Varssavi rahvusvahelised filmifestivalid, Istanbuli filmifestival, Montreali rahvusvaheline filmifestival, Motovuni filmifestival, Sofia, Transilvaania ja Krakowi rahvusvahelised filmifestivalid ning Zagrebi rahvusvaheline filmifestival, kus 2009. aastal toimus retrospektiiv, mis tutvustas tema tööd F&ME-s. 2014. aastal nimetati Mike Downey Fort Lauderdale’i rahvusvahelisel filmifestivalil kümnendi filmitootjaks. Varem olid sama aunimetuse saanud Ed Pressman ja Robert Evans. 2015. aastal tunnustati tema produtsenditööd eraldi veel ka Praha filmifestivalil.

Mike Downey alma mater Warwicki Ülikool omistas talle 2020. aastal kirjanduse audoktori kraadi (D.Litt.) elutöö ja panuse eest Euroopa teatri- ja kinokunsti valdkonnas.

Ta jagab oma aega võttekohtade, Notting Hilli, Dublini ja Istria vahel.

Bo Alfaro Decreton sündis 1995. aastal Hispaanias Sólleris ja tal on magistrikraad võrdlevas kaasaegses kirjanduses. Ta kuulub alates 2019. aastast Genti filmifestivali programmikomisjoni ja on tänavu teinud koordinaatorina koostööd Atlàntida Mallorca filmifestivaliga. 77. Veneetsia filmifestivalil oli ta Giornate degli Autori žürii liige ja algatuse 27 Korda Kino Belgia suursaadik. Ta on ka eetikaõpetaja, on osalenud rahvusvahelistes teatriprojektides ja kirjutab mitmele Belgia platvormile korrapäraselt filmiteemalisi kaastöid.

Euroopa kinopubliku auhinna LUX žürii liige aastal 2022

1993. aastal sündinud Diego Armando Aparicio on Küprose LGBTIQ+ filmifestivali Queer Wave asutaja ja kunstiline juht. Festivali eesmärk on luua LGBTIQ+ filmidele ja kunstnikele esitusruum ning aidata mitmekesistada kohalikku kinokultuuri. Esimene Queer Wave peeti 2020. aasta augustis veebi vahendusel. Teist korda korraldati see 2021. aasta septembris kümnepäevasena, nüüd juba ainult Küprosel kohapeal.

Aparicio on lõpetanud Ühendkuningriigi kinoameti Independent Cinema Office õppeprogrammi Developing Your Film Festival. Sellel intensiivkursusel on koolitajateks maailma juhtivad festivalispetsialistid. 2019. aastal oli Aparicio kümnenda Watersprite’i lühifilmifestivali partnerlusjuht. Ta oli 2018. aastal Veneetsia rahvusvahelise filmifestivali Giornate degli Autori žürii ametlik liige ja abistas Giornatet eelvaliku tegijana ka kolmel viimasel Veneetsia festivalil.

Alates 2019. aasta septembrist on Aparicio tunnustust teeninud nelja rahvusvahelise ühistoodangufilmi režissööri assistendina. Need on koostöös Küprose firmaga AMP Filmworks valminud „Sous Le Ciel d’Alice“ (Cannes’i kriitikute nädal 2020), „Patchwork“ (Karlovy Vary rahvusvaheline filmifestival 2021), „Tel Aviv – Beirut“ (järeltöötlus) ja „Embryo Larva Butterfly“ (järeltöötlus).

Queer Wave’il tehtud töö eest valiti Aparicio 2021. aasta Rahvaste Ühenduse noorteauhinna 20 finalisti hulka. Auhinnale kandideeris tuhat noort 43 riigist. Ta on üks Euroopa Parlamendi ja European Film Academy välja antava Euroopa kinopubliku auhinna LUX tänavuse žürii 13 liikmest.

Aparicio lõpetas Londoni Imperial College’i füüsika erialal, kuid loobus teaduskarjäärist, et pühenduda filmile. Ta tunneb suurt professionaalset huvi nii filmifestivalide kui ka filmitootmise vastu.

Ditte Daugbjerg Christensen päris suure filmi- ja kinoarmastuse isalt. Ta kasvas üles oma isa kinodes, vaadates filme ja otsides istmete alla pillatud väikesi aardeid, kui oli liiga noor, et kogu ekraanil toimuvat mõista. Kuna filmide import ja levitamine muutus isa ettevõttes aina olulisemaks, käidi tihti kogu perega Euroopa filmifestivalidel, Göteborgist Cannes’ini. Nii lapsena kui ka hiljem arhitektuuriõpingute ajal töötas Ditte Daugbjerg Christensen kinos, kus müüs pileteid ja kohvi ning aeg-ajalt kavandas parasjagu näidatavaile filmidele plakateid. Kord tegi ta õpingutes aastase pausi, et kinojuhatuses kaasa lüüa ja aidata korraldada ülemaalist Prantsuse filmide festivali. Seejärel naasis ülikooli, lõpetas selle ja töötas mitu aastat arhitektina, lõpuks aga otsustas siiski filmi kasuks. Ta võttis koos õega üle oma isa väärtfilmikino ja leviettevõte Øst for Paradis ning on alates 2010. aastast selle kaasdirektor ja levijuht.

Arhitektioskused on Christensenile siiski marjaks ära kulunud – tema juhtimisel ehitati kino põhjalikult ümber ja nüüd on see oma seitsme saaliga Taani suurim väärtfilmikino.

Ana David on Portos ja Berliinis elav festivaliprogrammide korraldaja. Hiljuti määrati ta 2022. aastal Portos avatava Batalha filmikeskuse kuraatoriks. Alates 2018. aastast on Ana David ka Berlinale Panorama nõuandekogu liige. Ana Davidi on valinud filme IndieLisboa, Berwicki filmi- ja meediakunstifestivali, BFI Londoni filmifestivali ja Queer Lisboa rahvusvahelise filmifestivali jaoks, viimasel neist tegutses ta kaasdirektorina. Ta on töötanud ka Portugali Filmiagentuuris (Portugal Film) ning ettevõtetes Lisbon Docs – International Financing and Co-production Forum ja Festival Scope.

1975. aastal sündinud Gaia Furrer õppis Rooma La Sapienza ülikoolis filmiajalugu. Ta on teinud koostööd Itaalia filmide rahvusvahelisele levitamisele pühendunud avalik-õigusliku asutusega Film Italia, kureerides riiklikke ja rahvusvahelisi projekte. Gaia Furrer on tootnud ka mõned lühifilmid ja ühe mängufilmi ning tegutsenud mitme filmifestivali programmikoostaja ja konsultandina. Alates 2004. aastast on ta filmifestivali Noir in programmijuht. Töötanud Giornate degli Autori juures selle asutamisest alates, kõigepealt festivaliprogrammi korraldaja ja seejärel programmikorralduse juhina, nimetati ta 2020. aastal Giornate uueks kunstiliseks juhiks.

Jonas Holmberg on alates 2014. aastast Göteborgi filmifestivali kunstiline juht. Göteborgi filmifestival on Skandinaavia juhtiv filmifestival ning voogedastusteenuse Draken Film ja filmitööstuskeskuse Nordic Film Market kodu. Filmikriitiku taustaga Holmberg asutas 2007. aastal ajakirja FLM ja kirjutab korrapäraselt filmiartikleid ajalehele Expressen.

Christophe Leparc on osalenud Cannes’i filmifestivali korraldamisel ja filmide valimisel alates 1991. aastast. Varem kriitikute nädala töörühma kuulunud Leparc asus 2008. aastal ümber Quinzaine des Réalisateurs’i juurde ja aitab seal uusi režisööre otsida. Ta on ka Montpellier’s toimuva Vahemere kinofestivali Cinemed direktor.

„Minu jaoks on filmiauhinnal LUX kaks tugevat külge: rõhuasetus Euroopa kino dünaamikale ja võime seda kogu Euroopas reklaamida. Oluline on ka võimalus selgitada parlamendiliikmetele kino tähtsust. Seda ettevõtmist tasub jätkata.“

1979. aastal sündinud Alexander Nanau on Oscarile kandideerinud Saksa-Rumeenia filmitegija.

2010. aastal esilinastus Šveitsis Nyonis peetaval festivalil Visions du Réel tema dokumentaalfilm „The World According to Ion B.“ (2009), mis sai samal aastal ka rahvusvahelise Emmy auhinna. Tema draamadokumentaal „Toto and His Sisters“ (2014) esilinastus 2015. aastal San Sebastiáni rahvusvahelisel filmifestivalil ja valiti auhinna European Academy Award nominendiks. Nanau oli Afganistanis filmitud Prantsuse/Saksa dokumentaali „Nothingwood“ peaoperaator (režissöör Sonia Kronlund). Film esilinastus 2017. aastal Cannes’is programmis Quinzaine des Réalisateurs.

Tema uusim dokumentaalfilm „Kollektiiv“ (2019) esilinastus konkurentsiväliselt Veneetsia rahvusvahelise filmifestivali ametlikus valikus. Seda näidati ka 2019. aastal Toronto rahvusvahelisel filmifestivalil ja 2020. aastal Sundance’i filmifestivali rubriigis Spotlight. „Kollektiiv“ jõudis 2020. aastal kõigisse maailma tähtsamaisse esikümneisse ja sellest sai esimene Rumeenia film, mis kunagi Oscarile kandideerinud. Paljude muude auhindade seas võitis „Kollektiiv“ 2020. aastal parima dokumentaalina auhinna European Film Award ja esitati 2021. aastal BAFTA auhinnale. Sellest sai Oscarite ajaloo teine tõsielufilm, mis esitati auhinnale kahes kategoorias – Rumeenia esindajana parima rahvusvahelise filmi kategoorias ning parima dokumentaalfilmi kategoorias.

Film võitis 2021. aastal Euroopa kinopubliku auhinna LUX.

Nanau õpetab ja juhendab mitmes rahvusvahelises filmikoolis ja -laboris.

Eurimages on Euroopa Nõukogu filmide ühistootmise toetusfond. Ühistootmisprogrammi juhina vastutab Susan Newman-Baudais fondi peamise toetuskava koordineerimise eest. Ta on lõpetanud äriõpingud Dublini Trinity College’is, tal on laialdased kogemused Ühendkuningriigi televisioonisektorist ning ta on töötanud eriefektide tootjana Londonis ja järeltootmissektoris Prantsusmaal. Enne Eurimages’i tulekut töötas Susan Newman-Baudais Euroopa Audiovisuaalsektori Vaatluskeskuses filmide riiklikule rahastamisele spetsialiseerunud turu-uurija ja analüütikuna ning Euroopa Filmiagentuuri teadusvõrgustiku koordinaatorina. Ta on arvukate Euroopa filmitööstuse aspekte käsitlevate uuringute ja ülevaadete autor.

Alessandro Raja on peamiselt Pariisis elav filmiprofessionaal ja 2010. aastal tegevust alustanud ettevõtte Festival Scope asutaja.

Pärast magistrikraadi omandamist Milano Bocconi ülikoolis töötas ta filmitööstuse eri sektorites alates rahvusvahelisest ostust-müügist (Celluloid Dreams 2005.–2009. ja Coproduction Office 2004. aastal, mõlemad Pariisis) kuni levitamise (Artificial Eye Londonis aastatel 2000–2003) ja näitusteni (Everyman Londonis aastatel 1999–2000). Alates 2012. aastast on ta ka Sarajevo filmifestivali programmikorraldaja.

Eva Sangiorgi on peamiselt Viinis elav autor ja programmikorraldaja.

Ta on teinud koostööd mitme Ladina-Ameerika festivaliga ja asutanud Méxicos El Festival Internacional de Cine UNAMi, mida juhtis kuni 2018. aastani. Eva Sangiorgi on töötanud ka filmide levitamise, tootmise ja teleringhäälingu valdkonnas. Ta algatas ja koordineeris Mehhiko Rahvusliku Ülikooli juures kaasaegse kino teemalisi publikatsioone ning huvitub sellest valdkonnast tänini.

Praegu on ta Viini rahvusvahelise filmifestivali Viennale kunstiline juht.

Lenka Tyrpáková sündis Prahas. Ta lõpetas Karli Ülikooli filosoofiateaduskonna, kus õppis vene ja ukraina keelt, hiljem jätkas Vene ja Ida-Euroopa õpinguid sotsiaalteaduste teaduskonnas. Lenka Tyrpáková liitus 2005. aastal Karlovy Vary rahvusvahelise filmifestivali (KVIFF) töörühmaga ja töötab sestsaadik festivali programmiosakonnas. Ta on valikukomisjoni liige ja programmikorraldaja, kes vastutab konkursi East of the West eest, mis keskendub Kesk- ja Ida-Euroopast, Türgist, Kreekast ja Lähis-Idast pärit režissööride esimestele ja teistele filmidele. KVIFFis osaleb ta ka filmitööstuse platvormi Eastern Promises projektide väljavalimisel. Alates 2008. aastast on Lenka Tyrpáková töötanud ka Praha lühifilmifestivali ja mitme muu festivali programmikorraldajana. Ta on ka MIDPOINTi instituudi filmiskaut.

Fatima Djoumer asus 1993. aastal tööle kinovõrgustiku Europa Cinemas rahvusvaheliste suhete ja ürituste juhina. Selles ametis on ta korraldanud võrgustikukonverentse, publikusuhete arendamise programme ja innovatsioonilaboreid ning arendanud märgist Europa Cinemas. Europa Cinemas on kinode võrgustik, mis toetab Euroopa filmide levitamist väljaspool nende päritoluriiki ja publikusuhete arendamist, keskendudes noorte huvi suurendamisele Euroopa filmide vastu. Võrgustikku kuulub 1216 kino (3131 saaliga), mis asuvad 43 riigi 738 linnas.

„Hiljuti välja kuulutatud Euroopa kinopubliku auhind LUX võimaldab kaasata laiemat Euroopa publikut, muu hulgas tänu kogu Euroopat katvale kinovõrgustikule Europa Cinemas. Tunneme uhkust selle üle, et oleme Euroopa Parlamendi partnerid LUXi loomisest alates!“

Euroopa Komisjoni sidevõrkude, sisu ja tehnoloogia peadirektoraat, programm Loov Euroopa