Põgenemine

Põgenemine
Põgenemine
Sisukokkuvõte:

Amin Nawabi (nimi muudetud) on 36-aastane edukas teadlane, keda vaevab 20 aastat varjatud valus saladus, mis ähvardab segi paisata tema ja ta tulevase abikaasa elu. Heale sõbrale ja klassivennale Jonas Poher Rasmussenile jutustab Amin esimest korda, kuidas ta lapsena Afganistanist põgenes ja mis temast edasi sai. Lugu on esitatud peamiselt joonisfilmi vormis, et peategelase identiteeti kaitsta. Jonase ja Amini südamlike vestluste käigus kerkib vaataja silme ette unustamatu teekond. See näitab, et tulevikku saab ehitada ainult siis, kui julgeda minevikule vastu astuda, ja kodu tõelise tähenduse leiab vaid see, kes lakkab iseenda eest põgenemast.

Fookuses:

Põgenemine on üks viimaste aastate kaasahaaravamaid tõsielul põhinevaid joonisfilme. See teeb kristallselgeks, kui keeruline on afgaani pagulastel võõrsil varjupaika leida. Taani režissöör Jonas Poher Rasmussen lahkab peategelase Amini lugu nii osavalt, et film mõjub ehtsa klassikalise põnevikuna, ehkki seda võib käsitleda ka usutava dokumentaalina.

Film pidi algselt esilinastuma 2020. aasta Cannes’i filmifestivalil, mis jäeti teadupärast ära. Lõpuks näidati seda esimest korda pool aastat hiljem Sundance’i filmifestivalil rahvusvaheliste dokumentaalfilmide kategoorias. Film võitis seal žürii peaauhinna ja osutus üheks ürituse populaarseimaks linateoseks.

Põgenemine on juba esimestest minutitest saadik haarav. Kõigepealt näeme, kuidas Amin (peategelaste anonüümsuse kaitseks on neile kõigile antud varjunimed) heidab idamaisele sohvale ja valmistub Rasmussenile oma uskumatut lugu pajatama. Kui aga vaataja on jõudnud ennast Amini eeskujul mõnusamalt sisse seada, vahetub äkki kaader, mõlemad peategelased kihistavad naerda ja kogu olustik muutub. Hoogne, visandlik animatsioon haarab meid kaasa. Aga millisesse reaalsusse see meid siis viib? Reaalsuse suhtelisus ja taju ongi filmis väga olulisel kohal.

Animatsiooni kasutamine Amini mälestuste visuaalseks edasiandmiseks on geniaalne lahendus. Joonistuste värviküllasus ja ruumilised liialdused aitavad vaatajal Amini minevikku justkui päriselt sisse astuda. Mõnes mõttes võib sellist lähenemisviisi võrrelda Christopher Nolani loomingus kasutatud reaalsustasanditega, mis on kõik eri värvi.

Põgenemine sündmustik algab märksa varem kui teiste tänapäevaste migrandifilmide oma. See viib meid kõigepealt 1980. aastate lõppu, kui Afganistani tsiviilelanikud pagesid Afganistani ja Nõukogude Liidu vahelise sõja eest. Paralleelid tänapäevaga on siiski ilmselged. Varateismeline Amin põgeneb haige ema ja kolme vanema õe-vennaga kõigepealt Afganistanist Venemaale, mis on ainus riik, kuhu afgaanid üldse pääsevad. See on aga ajutine lahendus. Nende viisad aeguvad pea ning riigis valitseb kommunismi lagunemise järel ehtne kaos. Hiljem näeme pikalt, kuidas Amin püüab turvalises Lääne‑Euroopa riigis oma elu üles ehitada. Need katsed on aga mõneti kafkalikud ja mees ise õnnetu. Kuid inimest ei määratle üksnes tema poliitiline staatus. Nii on loos veel teine oluline mõõde – Amini seksuaalsus. Me näeme, kui raske on noormehel oma alternatiivset sooidentiteeti perekonna eest varjata ning kuidas ta püüab oma iha eraviisiliselt ja teiste eakaaslaste abil mõistma õppida.

Animatsiooni on filmile teinud Kopenhaagenis asuv Sun Creature Studio ning see tabab kujutatavat olustikku suurepäraselt. 1980. aastate alguse Kabuli on kujutatud värviküllaselt ja detailirohkelt. Seda saadab a-ha laul „Take On Me“, mis sai ka ise omal ajal kuulsaks osalt tänu animeeritud muusikavideole. Peterburi tänavarägastik näeb filmis välja nii, nagu võiks seal iga päev toimuda mõni massimeeleavaldus. Merestseenid, sealhulgas tohutu reisilaevaga seonduv, on samuti lausa hämmastavalt usutavad.

Rasmussen tutvus ja sõbrunes filmi peategelasega keskkoolis ning tahtis väga teada, kuidas Amin Taani jõudis. Hiljem otsustas ta sõbra loo filmikeelde panna. Enamikul inimestest on mõni sõber, kelle elukäik väärib kinolinale jõudmist. Rasmussen kääris käised üles ja tegi selle mõtte teoks – ning tulemus on uskumatult hea.

Põgenemine on Taani, Prantsusmaa, Rootsi ja Norra ühistoodang. Selle on tootnud Final Cut For Real ja Sun Creature Taanist koos partneritega, kelleks olid Vivement Lundi, Most Film ja Mer Film, ning koostöös ettevõtetega Left Handed Films ja Vice Studios. Rahvusvahelise müügiga tegeleb Cinephil.

David Katz, Cineuropa